juuni 2

Ühe hälli lugu

Täna ei soovi ma majadest kirjutada, vaid oma tegemistest “restaureerijana”. Jutumärkides seetõttu, et pole seda kunagi õppinud, kuid vanadele asjadele olen uut ilu ja kasutust varemgi andnud (regi, sõnnikuvanker, elutoalaud, riidekapp ja ilmselt veel midagi, mis pole meeles). Ma ei ole meelega võtnud ette ka vastavaid õpikuid või juhendeid, kuna puitu kui materjali tunnen ja kui ikka vaja parandada siis on vaja seda teha korralikult, samas mõni koiauk pole teema, mille pärast põdeda. Viimane asi oli ehk kõige väärtuslikum: lapsehäll daatumiga 1919. Tõestuseks on kõrvalolev pilt hälli põhjast peale puhastamist. Kolmnurk ehitusaasta järel on tõenäoliselt talumärk. Lisasin sinna järel ka renoveerimise aasta koos oma eesnime initsiaaliga.

Hälli põhja alla oli noaga lõigatud hälli ehitusaasta koos tõenäoliselt talu märgiga, lisasin sinna renoveerimise aasta.
Hälli põhja alla oli noaga lõigatud hälli ehitusaasta koos tõenäoliselt talu märgiga, lisasin sinna renoveerimise aasta.

Eellugu…

See seisis õe-mehe-ema talu saunas. Sain selle õelt siis kui endal laps tulemas oli, kuna õde teadis et suudan sellele uue elu anda. Mäletan naise pilku ja sõnu kui ma selle õe juurest auto peale tõstsin: “mina oma last sellesse küll iialgi ei pane”. See oli põhjendatud mõte, kuna häll oli väga tolmune, samuti mingil perioodil pruuni paksu riidevärviga värvitud, lisaks olid koid ja rotid seda omajagu purenud. Algset pilti hällist mul kahjuks pole, kuna jäädvustamise mõte tekkis alles poole puhastamise ajal ja reaalselt jäädvustasin hälli pildile alles enne viimistlemist.

Mida hälliga tehtud sai?

Nagu mainitud sai, siis häll oli pikast seismisest vanas saunas kattunud paksu tolmukorraga, tolmu all oli paks värvikiht, läbi värvikihi oli närinud nii hiired kui koid (eriti põhjas). Eraldi tolmu küürimisega ma vaeva ei näinud ja asusin kohe värvikorra kallale. Kuna tegemist polnud õlivärviga, siis kuumusele see ei allunud ja kasutada tuli lintlihvijat (jämedateraline lihvlint, kuna peenema ummistab ruttu ja pind läheb ka kiiremini kuumaks). See oligi puhastamise peamiseks tööriistaks, servades sai täiendavalt kasutatud ühte kraaptera (ei toiminud hästi) ja lihvimisketast ketaslõikurile. Algse värvi vihjeid võib leida piltidel laudade servades ja naela või oksakohtade servades. Enne põhja tegemist sai alt eemaldatud jalad, mis tegelikult olid peaaegu lahti ja lisaks ka katki. Samuti tuli peale puhastamist ka põhjalauad uuesti kinnitada, kuna vanad naelad oli läbi roostetanud ja laua sisuliselt lahti. Kinnitamiseks kasutasin vanade naelade kohtasid ja väikese peaga puidukruve (põhja pildil näha). Jala keskmine puu oli keskelt lõhki, selle liimisin puiduliimiga kokku ja lihvisin pärast liimimiskoha siledaks (põhja pildil liimimise koht näha).

Kui mõtlete, et miks üks tõstmisava otsas on südamekujuline ja teine ümmargune, siis põhjus peitus rottides: ühte ava oli nii palju näritud, et südamekuju taastada ei õnnestunud, seega saagisin selle loominguliselt ümaraks. Samuti olid põhja sisse söödud neli auku, need puurisin natuke suuremaks ja ühtlasemaks. Põhjas olevate avade plommimisel ei näinud mõtet, kuna nagunii on seal madrats peal. Väike tagamõte nende jätmisel oli veel selline, et kui peaks juhtma suurem “veeõnnetus”, siis voolab vähemalt ruttu välja… Samas otsas ühe suure oksaava plommisin kinni, see on ka heleda laiguna näha. Pealmised kumerad servad ja tõsteavade servad tegin freesiga ühtlaselt kumeraks, kuna ka need oli nii rottide kui ka ilmselt laste hammaste abil konarlikuks muutunud.

Puhastatud häll kohalt   Puhastatud häll küljelt  Puhastatud häll alt

Enne esimest kihti viimistlusvahendpuiduvahe lihvisin kogu hälli üle taldlihvijaga (120 numbriga peenem paber). Servad ja nurgad lihvisin veel täiendavalt käsitsi või klotsi abil üle. Edasi puhastasin hälli niiske lapiga tolmust ja asusin viimistlema. Mõeldes lapsele (ja tema närimisele ja lutsutamisele) kasutasin kahte naturaalset puiduvaha: üks toonitud (Coconot – selline valge lähedane toon) ja värvitud. Paremal pildil toodud mõlemad purgid: all toonitud ja üleval värvitu. Esimese kihi jaoks kulus palju vaha ja purk sai peaaegu tühjaks. Pealekandmiseks kasutasin pintslit ja vana nõudepesunuustikut. Esmalt kandsin pintsliga kiirelt paksu kihi peale ja seejärel hõõrusin nuustikuga puidusüü sisse. Mida tugevamalt või rohkem nühkida, seda rohkem paistis puidu muster peitsist läbi, nii saab tekitada tahtlikult laigulisust või teha ühtlasema kihi. Tööd tuli teha paari minuti jooksul ehk üks külg korraga.

Peale esimese kihi kuivamist järgmisel päeval tegin kerge lihvimise käsitsi ja taldlihvijaga. Jala kinnitasin lõplikult põhjalaudade külge peale esimest viimistluskihti (s.t. puhastatud piltidel ei ole jalad põhja küljes kinni). Jalad on kinnitatud kruvidega põhjalaudade külge seestpoolt. Peale tolmust puhastamist läks peale teine värvitu vahakiht. Pealekandmine oli täpselt sama eelmisega, kulu oli umbes kolm korda väiksem.

Saigi valmis, kuid miks nii palju vaeva?

Paari kuu pärast sündis tütreke, kelle sai hälli magama kiigutada.
Paari kuu pärast sündis tütreke, kelle sai hälli magama kiigutada.

Vasakpoolsel pildil on häll paar kuud hiljem juba toas ja kasutuses. Eesmärgiks oligi algne tume jume asendada kaasaegse heledama välimusega ning samas tekitada selline veidi laiguline “kulunud” välimus, kuna hällil hakkab ikkagi varsti sajand vanuseks saama. Juurde tuli osta ebatavalises mõõdus madrats, õnneks leidsime peaaegu sobiva ja eritellimust polnud vaja. Tütrekese saime selles hällis kenasti magama kiigutada. Praeguseks suudab ta juba üle serva välja kiigata ja mahub sinna vähemasti esimese sünnipäevani ära…

Võib tekkida küsimus, miks ma ei võiks kasutada uut ja moodsat voodit ja miks peaks sellise vana kosuga vaeva nägema? Ma usun et vastused võivad erineda olenevalt inimesest. Minu puhul raha kindlasti argumendiks polnud (tööaeg ja materjalid maksavad omajagu). Võiks läheneda ka retooriliselt: kui vana asi on nii kaua vastu pidanud ja seda on alles hoitud, siis järelikult see on hea ja kasutuskõlblik ka sajandivanusena. Mina näen sellistes vanades esemetes meie esiisade oskusi ja pühendumust – neil esemetel on hing. Nõukogudeaegsetel tehasetoodetel on minu silmis sellega võrreldes negatiivne väärtus. Igatahes naise algne suhtumine peale minu tööd muutus ja meie lapsuke magab päevast päeva selles hällis. Loodetavasti magab selles veel üsna mitu lapsukest ning saabub päev kui laps tähistab aastatast sünnipäeva ja häll oma esimese aastasaja täitumist.

Kategooria: Ehitus | Ühe hälli lugu kommenteerimine on välja lülitatud